Eduard Bornhöhe - Liisi peigmees
LIISI PEIGMEES
«Liisi!»
Liisi ei kuulnud hüüdmist, sest ta oli väikesele vennale päitsed pähe pannud ja kihutas teda hõisates ja piitsa plaksutades mööda saali ringi.
«Liisi, tule siia!» hüüdis isa valjemini.
Liisi laskis ohjad lahti, lippas isa juurde ja, kargas krapsti tema sülle. Isal oli ühes käes kiri, teises väike sedel.
«Vaata, mis vend sulle Peterburist saadab,» ütles isa sedeli peale tähendades.
«Kiri – minule?»
«Jah, aga sa ei ole kunagi selle au vääriline; sa oled hirmus vallatu, hullem kui keegi poiss.»
«Küll ma meelt parandan, anna aga kiri siia, papa.»
Isa andis kirja ja Liisi luges: «Armas Liisi! Mina tulen lihavõtteks koju ja loodan, et sa siis mitte enam nii vallatu p o i s s ei ole kui enne; kui sa seda lootust täidad, siis toon sulle ilusa peigmehe kaasa. Sind musutades Oskar.»
Liisi ajas mokad torusse:
«Päh, ma ei tahagi peigmeest. Kuid see on ilus, et vend tuleb – siis saab hästi vallatust teha.»
«Aga Liisi!» noomis isa. «Vend on nüüd üliõpilane ja täitsa tõsine mees, ei tema mõtle enam vallatuse peale.»
«Ohoo, küll ma tean! Mind armastab ta noomida, aga ise on koeruse peale esimene. Küll ma neid meesterahvaid tunnen.»
«Miks sa neid ei tunne, sa tark kolmeteistkümneaastane eideke!» pilkas isa. «Siiski vaata, et sa oma peigmeest ei pahanda, sest see on väga tõsine härra ja kannab keisri mundrit.»
«Kes ta siis on?»
«Ihukaitseväe ohvitser.»
«Ohvitser!» hüüdis Liisi rõõmu pärast lõkendades. «Tõeline ohvitser pikkade vurrude ja läikiva mõõgaga, nagu minu pildiraamatus?»
«No muidugi.»
Liisi lõi käed isa kaela ümber ja andis talle tormiliselt suud. Siis hüppas ta isa sülest maha, krapsas väikese Eedi sabast kinni ja kisendas kui meeletu:
«Kas kuuled, poiss, ohvitser tuleb, ohvitser!»
«See laps on liiga ingli nägu ja liiga äge oma tundmustes,» mõtles isa tema järele vaadates. «Andku jumal, et ta kaua elaks!»
Liisi oli ilus laps, nii ilus, et keegi, kes teda esimest korda nägi, temast tükil ajal silmi ära pöörata ei suutnud. Kui ta oma säravate silmade, lehvivate kuldjuuste ja heleda kleidikesega toast läbi lendas, siis ei puudunud tal ingliks muud kui inglite tõsidus ja tasadus. Nende kiiduvääriliste omaduste poolest oli Liisi kehvem kui kehv. Ta oli päris elavhõbe, alati liikumas, alati lustlik, palju enam poisi kui tütarlapse sarnane. Oma viimse tite oli ta juba viie aasta eest pidulikult maha matnud ja kõik selle sügava armastuse jõu, mis ta enese teadmata südames õhkus, kahe- ja neljajalgsete elukate poole juhtinud. Ta armastas kõiki, kõige rohkem aga pildiraamatust tuntud sõjamehi, hobuseid ja jahikoeri. Ratsutamises ei andnud ta terves kihelkonnas kellelegi järele ja püssilaskmises tunnistas ta ainult noort metsahärrat, kes naabruses elas, enesest pisut paremaks.
Nõnda oli Liisi.
Oma seisusliku ja perekondliku oleku poolest oli Liisi Eesti rannal seisva mõisa pärishärra noorem tütar. Tema vanem õde, 18-aastane Auguste, õhkas juba salamahti tundmatu peigmehe järele, vanem vend Oskar õppis Peterburis kohtuteadust, nooremal vennal, 9-aastasel Eedil, ei olnud esiotsa muud tähtsust, kui et ta Liisi seltsis väsimata pükse lõhkus.
Maantee poolt kostis aisakella kõlin ja koerte haukumine. Lai postisaan sõitis sohinal õueväravast sisse. Saanis istusid kaks noort meesterahvast, ühel sinise, teisel punase äärega müts peas. Liisi oli esimene, kes toast välja tõttas ja sinise mütsiga noormehest kinni haaras, kui see vaevalt ühe jalaga saanist väljas oli.
«Tere, Oskar!»
«Tere, vana Liisi!»
Vend võttis õe kaissu ja hakkas teda põhjalikult musutama.
«Kas see punamüts ongi –?» sosistas Liisi kahe musu vahel.
«Sinu lubatud peigmees,» täiendas Oskar niisamuti, «kuid ma näen sinu tormilisest viisist, et sa tema vääriline ei ole.»
Liisi tõstis pilgu ja märkas, et «punamütsi» mustad silmad imestavalt tema näo peal viibisid. Väike neiu punastas kõrvuni ja lõi silmad maha. Seni oli terve perekond trepi peale astunud. Oskar seadis oma seltsimehe kõigile ette: